Ma ei alustanud seda tööd olles ise ideaalse tervisega või tervislike eluviiside taustaga. Sündisin kehaga, mis oli teistest erinev ning see kujundas tugevalt minu toimetulekumehhanisme elus (loe: närvisüsteemi toimimist). Võisin süüa ära suure paksu pannipizza ja pool Nutella purki ning trenni tegin siis, kui tahtsin kaalust alla võtta või see oli lihtsalt lahe asi, mida sõbrannadega teha. Ja enne kolmekümnendaid olin suurema osa ajast lihtsalt... iseenda suhtes pime. Siis tekkisid alles küsimused: Miks ma kohati nii närviline olen? Mis ärevus see minuga kogu aeg kaasas käib? Kes ma üldse olen?

Nendest küsimustest sai kõik alguse. Ja kui mul kord juba inimeseks olemise või tervise toetamise osas küsimus on, siis ma kaevun, kuni leian vastuse.

Kaevusin ka siis, kui olin juba teinud palju õigeid asju ja elasin oma tervislikuimat elu, aga kilpnääre ikkagi ei toiminud nii hästi kui oleksin tahtnud. See sundis mind minema detailidesse, milleni üldised soovitused ei jõua: mõistma, mida minu keha spetsiifiliselt vajab, mitte seda, mida keha „üldiselt" peaks vajama.

See viis mind funktsionaalse meditsiini õpingutesse.

Paralleelselt hakkasin õppima, kuidas toetada (ja muuta) närvisüsteemi läbi kehatöö, sest teraapiad küll aitasid, aga vaid mingi piirini.

See kogemus on Functionalsoma alus. Näen ikka ja jälle sama mustrit: kas teatakse, mida oleks vaja teha, kuid ei tehta (vähemalt järjepidevalt) või öeldakse, et „ma teen juba kõike „õigesti", aga ikkagi ei tunne end nii, nagu tahaksin".

Mõlemal juhul on seal midagi, mida pole veel kaardistatud.

Tihti mitte ainult biokeemias, vaid ka närvisüsteemis.